Haridusest nii ja naa

Tervishoid ja haridus on kaks valdkonda, millest me kõik kõike teame. Sellele vaatamata kisub Eesti haridusvanker viimasel ajal üha rohekm kiiva, nii et tema päästmiseks taas kord üks komitee kokku kutsuda tuli. Juuni viimaseil päevil sai komitee maha kenakese hulga teesidega, mis sisaldavad kahtlemata virnade viisi õigeid mõtteid, kuid jäävad paljude eelmistegi mõttekodade head traditsiooni järgides üsna deklaratiivseteks.

Mõtlesin siis ka oma rumala peaga, kuidasmoodi peaks välja nägema koolisüsteem, mis ei tekitaks karjakaupa alaharitud mehi. Ja mõtlesin nii. Mis siis õieti juhtuks, kui kool polekski klassideks ega tundideks jagatud? Õpetajal oleks tööaeg 8st 5ni (sealhulgas tund lõunapausi omal äranägemisel), mille jooksul ta viibib oma klassiruumis ja kuhu õpilased võivad tulla, kui neid vastav aine huvitab. Kõik vanused segamini. Kõik teemad segamini. Nii nagu elu ise ju ka tegelikult on.

Mingeid lõpu- ega riigieksameid ei peetaks. Noore inimese eksamiks saab tema tööintervjuu, kus selgub, kas ta on omandanud midagi, mida elus vaja läheb. Kui eksam ebaõnnestus, võid alati kooli tagasi tulla ning õppida lisaks asju, mis ennist puudu jäid. Või teha seda töö kõrvalt, kui tunned, et elu eest liiga kiiresti ära läheb.

Loomulikult eeldab säärase korra sisseviimine muutusi nii inimeste mõttelaadis kui kogu süsteemis. Esiteks peavad koolid hakkama õpetama midagi, mida inimestel actually vaja läheb või mis neile niisama huvi pakub. Teiseks peavad õpetajad suutma oma ainest väga vabalt ja senisest tunduvalt laiemalt üle käia. Enam ei saaks nii, et vaatad kivisse raiutud raamatust jupi õhtul välja ja hommikul laulad poolunistele tegelastele ette. Pigem peab õpetaja end kogu aeg kõige uuega kursis hoidma, et osata vastata neile naasklitele, kes ennast lõunaks maast lahti veavad ning siis küsima hakkavad, miks maailm just niimoodi ringi käib, nagu ta käib.

Ahjaa, ja muidugi peavad meie haridusametnikud üle saama kinnisideest kõike kogu aeg mõõta ja tabuleerida. Armas Eesti riik, Sinu edukuse ainsaks mõõduks on konkurentsivõime kasv globaalsel turul. Ning korrelatsioon riigieksamite pingeridade ja meie rahvusvaheliste edulugude vahel muutub minu meelest järjest ähmasemaks.